Paneme aju tööle! Aga aju läks keema. Treenime aju, nii et ta huugab. Ja siis jooksis aju kokku. Anname ajule toitu? Ei aita, aju on sõlmes. Me kasutame oma aju vahetpidamata, kuid ei pööra sellele kunagi enamat tähelepanu kui mõni jutu vahele poetatud kõnekäänd. Ja siis küsib mõni suurte silmadega marakratt, kes meid teraselt on kuulanud, ühel hetkel siirast huvist: …
Surm on paratamatu. Ühel päeval tabab see igaüht sõltumata soost või rahvusest, majanduslikust olukorrast, perekonnaseisust või maailmapildist. Hospiitsitöötajail on kombeks öelda: „Keegi ei pääse siit eluga.” Olen töötanud hospiitsiõena Ameerika Ühendriikides ja Euroopas 30 aastat. Lisaks pedagoogilisele kõrgharidusele omandasin meditsiiniõe elukutse ja olen end põhjalikult täiendanud valdkondades, mis käsitlevad surijate eest hoolitsemist, surma, suremist ja biomeditsiinilist eetikat. Alates 2012. aastast …
Kes meist ei tunneks ja armastaks tomateid? Oleme siinmail osanud neid toidulaual hinnata viimased sadakond aastat, kuigi haruldusena jõudsid nad eestlaste pilgu alla juba mõni aastakümme varemgi. Mõelda vaid, et tomatiseemneid pakuti esmalt suvelillede või maitsetaimede pähe … Aga mis siis ikka. Peaasi, et tomatid meil on ja et me neid kasvatada-kasutada oskame. Siis, kui Kesk- ja Lõuna-Ameerikast pärit, tomatli …
Siim Pauklin, lühiluuletuste kogumiku “Viis ürgelementi ja koer” autor, veedab oma tavalisi tööpäevi laboris ja klopsib seal suure tõenäosusega valmis inimkonda ohustava koletise. Vestlesime meilitsi nagu kogu käsikirja toimetamistöögi meil käis, sest kord oli Siim kaugel Cambridge’is ja siis kaugel Jõgeval. Mina olen Kaupo Meiel ja esitasin Siimule mõne küsimuse. Siim, kuidas? Paljud kirjandusinimesed on nimetanud oma esimesi kokkupuuteid luulega …
